Kuidas oma ATH-ga lapse jaoks paremini olemas olla?

Liis Konovalov

 

Müüdid ja tegelikkus

Kuigi olukord on paranenud, liigub ATH kohta endiselt palju müüte nii vanemate kui ka õpetajate seas. Kui paljud vanemad on pidanud oma lapse õpetajalt kuulma, et “aga tal ei saa küll ATH olla, sest…” või siis hoopis “see on vanemate tegemata töö”.

ATH liidu juhatuse liige Kaire Veinthal toob välja, et tihti otsitakse laste  käitumisele lihtsamaid põhjendusi. “Võidakse arvata, et koolikeskkond ongi selline lärmakas, või et ka lapse vanemad olid juba sellised “hajameelsed professorid”, ju on laps samasugune, “ sõnab ta. Tema enda lastest üks oli juba beebina tundlikum ja nõudlikum kui teised ning sai ka hiljem ATH diagnoosi.

Peamine raskus ATH lapse toetamisel algab sellest, kuidas suudab pere toime tulla väljastpoolt tuleva kriitikaga. Pidevad telefonikõned lasteaiast või koolist, vanavanemate kommentaarid “kasvatamatuse” kohta ning see, kui märkate, et teie last välditakse ja ei taheta külla kutsuda mõjuvad halvavalt ning tekitavaid pingeid ka pere sees. ATH-ga lapsed on impulsiivsemad, satuvad kergesti pahandustesse ning võib välja purtsatada nii mõnedki piinlikud kommentaarid. Vanematel tasub meeles pidada, et lapse eesmärk ei ole kellelegi häbi või piinlikkust põhjustada või kedagi solvata. Juba mõistmine, et teod pole pahatahtlikud, võib aidata vanemana rahulikuks jääda ning mõnikord peab tegema selgitustööd sugulastele või õpetajatele, et laps ei ole mitte kasvatamatu, laisk ja veel midagi muud, vaid tegu on arengulise eripäraga, mille üle lapsel puudub kontroll.

 

Suurpere ema Veinthali sõnul on suures peres kasvamise eelis see, et õpitakse juba varakult tundma erinevaid isiksusi ja seda, kuidas nendega toime tulla. Lapsel võib minna raskeks alles teises keskkonnas – kas siis lasteaias või koolis – ning kui koostöös perega olukord ei parane, siis ongi mõistlik tugispetsialisti poole pöörduda. “Meil läks ikka pikalt aega enne, kui saime teada, et laps on selline nagu ta on geneetilise eripära tõttu,” meenutab Veinthal, kuid tõdeb, et tagasi vaadates oli sellest pikast protsessist ka kasu. “Mida rohkem ma ATH kohta lugesin ja uurisin, seda paremini oma oma last mõistsin ja sain aru, kust raskused alguse saavad.” Sama kinnitab ka ATH-ga tütre ema Liis: “Kõige raskem enne diagnoosi oligi minu jaoks see sildistamine, et ju on kodus midagi valesti ja ema ei oska oma lapselt korda nõuda. Pärast diagnoosi saabus kergus kui mõistsin, et tegu ei olnud mitte mingi minu teo ega tegemata jätmisega ja koos selle mõistmisega paranes ka minu ja mu lapse suhe.”

 

Hakkama saamise strateegiad: leidke oma tee

Peamine nõuanne, mida ATH-ga inimesele või ATH lapse vanemale antakse on kord, rutiin ja nimekirjad. Leidub inimesi, kelle puhul see töötab, kuid kuna ATH on nii sügavalt individuaalne, siis kõigile lastele ei sobi ühesugused nõksud. Tuleb leida üles just sinu lapse jaoks toimivad lahendused. ATH puhul on inimestel raskusi harjumuste tekitamisega – ka nii loomulik asi nagu hommikune hammaste pesu on nende jaoks igapäevane meelespidamine, et nüüd on seda vaja teha, see võtab umbes nii kaua aega, ma pean endale selle aja võtma… Seega on rutiini loomise soovitus küll asjakohane, kuid väga keeruline teostada. 

Võimalusel muutke elu enda jaoks lihtsamaks. Liisi peres on töötanud näiteks see, et ühe aine õpikutele pannakse ümber ühte värvi paberid. “Nii on lapsel oma tavapärasest segadusest palju lihtsam näiteks matemaatika asju üles leida – ta teab, et kõik, mis on sinine, on matemaatika,” selgitab ta. Asjadele oma koha leidmisel soovitab ta aga jälgida, kuhu need asjad pidevalt jääma kipuvad. “Kui ikka laps paneb uksest sisse tulles võtmed esikukapile, siis nende võtmete õige koht võibki olla esikukapil. Võtmed ei pea tingimata rippuma nagis, tähist on lihtsalt teada, kust neid leida võib.” Kui lapse toas vedelevad riided põrandal maas, võib tuppa viia pesukorvi. Kui prügi ei jõua prügikasti, siis võib paigutada prügikastid igasse tuppa – sellised lihtsalt asjad võivad rahulikule pereelule väga hästi kaasa aidata. Kui leidub mingi reegel, mille vastu kõik pereliikmed eksivad, siis ehk oleks aeg asjad üle vaadata ja teistsugused kokkulepped sõlmida?

ATH diagnoosiga pere peab tihti mingitele ühiskonna üldtunnustatud normidele vastu astuma. Kui ikka korraliku hommikusöögi valmistamiseks ei jää aega ja tänu pudru söömisele jooksevad välja kammimata pea ja pesemata hammastega lapsed, siis las nad pigem söövad võileiba või hommikusöögihelbeid. Hommikusööki ei maksa aga unustada: korrapärased toitumisharjumused ning tervislik toitumine aitavad ka ATH sümptomitega paremini toime tulla.

 

Vaigistage oma sisemine kriitik

ATH-ga lapse kõige suurem vaenlane on kriitika. On uuritud, et nad kuulevad lapsepõlve jooksul enda kohta mitu korda rohkem negatiivsest tagasisidet, kui niiöelda tavalapsed. Seetõttu areneb välja ülemäärane tundlikkus tagasiside suhtes. ATH laps vajab kiitust ja tähele panemist, kui miski on õnnestunud. See võiks olla spetsiifilisem, kui lihtsalt üldsõnaline “Tubli!”. Näiteks võid lapsele öelda: “Aitäh, et oma nõud elutoast ära tõid. Nüüd saan need kohe ära pesta.” 

Üles tuleb leida oma lapse tugevused. Meil kõigil on elus toime tulemiseks erinevad toimetulekustrateegiad ja täiskasvanuna ATH diagnoosi saanud inimesed aduvad tihti, et nende strateegiad on olnud ebatervislikud. Näiteks jõuab mõni inimene paanilise hirmu tõttu hilineda igale poole kohale tund aega varem või kogeb tegevushalvatust, sest järgmine kohtumine on juba kahe tunni pärast ja selle kahe tunni jooksul ei saa ta uue tegevusega alustada, kuna kardab, et siis unustab kella vaadata ja jääb hiljaks. Seega on suur osa vanemate tööst ATH laste toetamisel mitte neile meelde tuletamine, et nad teevad midagi valesti, vaid õpetamine, kuidas seda paremini teha. 

 

Laske lapsel vigu teha

Kuigi vanemad tahavad oma lapsele head, võivad nad sellega ka karuteene teha. Tundub ju, et kõik koolist tulevad märkused käivad just vanemate tegemata töö kohta. Miks ei ole lapsel puhast ruudulist vihikut? Miks ta hilines? Miks on koolipluusil plekk? Oluline on õpetada lapsele vabandamist ja selgitada, mida ta ise selleks ära teha saab, et järgmisel korral asjad paremini sujuksid. Lapse eest kotti pakkida ei ole mõtet, siis ei õpi ta seda kunagi ise tegema. Kui laps pidevalt hilineb, peab ta ise leidma selle hommikurutiini, et õigeks ajaks kooli jõuda. Vanem peab olema küll toetav, aga eakohast vastutust peab andma ka lapsele.

“Kogu aeg ei pea rabelema ja rapsima, laps peab ka ise oma vigadest õppima ja kõike ei saa nende eest ära teha,” ütleb ka Kaire. Liis naerab, et adus mingil hetkel, kuidas tema laps pakib iga päev kotti kõik oma kooliasjad kartuses, et unustab muidu midagi maha. “Aga las ta siis käib selle kotiga, kuniks õpib nimekirja alusel vaatama, mida täna vaja on,” sõnab ta.

 

Ravimid võivad olla võluvitsaks

Selge see, et noorte ja lastega tegeledes on psühhiaatrid stimulantravi määramisel konservatiivsed ja ravimeid ei määrata kergekäeliselt. Viimased teadusuuringud näitavad aga hoopis, et mida varem raviga alustada, seda parem elukvaliteet ATH diagnoosi saanud lapsel täiskasvanuna on. Ravimite mõjul suudavad nad igapäevaeluga paremini toime tulla ning õppida just nimelt neid õigeid toimetulekustrateegiad, mis neid edaspidises elus aitavad. Varem ravimitega alustanud lapsed kogevad vähem ärevust, depressiooni ja muid ATH-ga kaasnevaid vaimse tervise probleeme. Nende elukvaliteet on parem. Võib ka juhtuda, et laps õpib ravimite toel nii hästi toime tulema, et edaspidises elus saab ta neid võtta vajaduspõhiselt või siis üldse mitte.

Kahjuks on ATH ravimitega seotud väga suured stigmad.  “Kui tihti küsitakse, et kas sul on ravimid võtmata või öeldakse, et võta rohtu ja saa normaalseks. See ei ole tegelikult nii lihtne,” räägib Veinthal. “Ravimid mõjuvad sajaprotsendiliselt ehk ainult osadel inimestel, kuid ka teistel võivad need olla toetava funktsiooniga ja aidata end paremini tundma õppida.” Liisi kogemus näitab, et kuigi lapsel ei esinenud ATH tõttu koolis mingeid probleeme, on ravimid siiski koduse elu palju rahulikumaks muutnud. “Mul ongi selline laps, et ta väljaspool kodu maskeerib ja kõik peavad teda ideaalseks. Kodus aga laseb emotsioonidel tulla ja siis pean mina selle kõigega toime tulema. Pärast ravimitega alustamist oleks laps nagu ära vahetatud, ta on rõõmus ja rahulik ja ma saan temaga koostööd teha,” räägib ta.

Ravimitele lisaks on äärmiselt vajalik ka koostöö lapse raviarstiga, ei arst ega kodu üksinda ei saa ära teha seda tööd, milleks nad koos suutelised on.

 

ATH-ga lapsed vajavad tuge ka väljaspoolt

Kairet on ATH-teekonna juures kõige rohkem kurvastanud lähedaste ja õpetajate halvakspanu. “Koolist helistatakse, kui midagi on valesti, aga mida mina teha saan? Ma ei saa ju tunnis pidevalt lapse kõrval olla,” sõnab ta. Pidevast vanematele suunatud kriitikast lapse arvel ei ole kasu ei lapsele endale, ega vanemate vaimsele tervisele. Õpetaja võiks püüda koolis võimalikult palju olukordi ise ära lahendada, küll vajadusel vanemaga konsulteerides. Võite oma lapse arengust ja vajadustest julgelt õpetajatega rääkida: mida rohkem teadmisi ja taustainfot neil on, seda paremini võiks koostöö sujuda. 

 

Eriti plahvatusohtlik: nagu vanem, nõnda laps

ATH on kõrge pärilikkusega ja kaldub esinema perekonniti, seega võib juhtuda, et ühele diagnoosile peres järgnevad riburada pidi ka teised. Pole üldsegi üllatav, kui vanem hakkab lapsega psühhiaatri kabinetis istudes mõtlema, et ka tema on samasugune… ja saab paari aasta jooksul diagnoosi. Sarnane sümptomaatika oma lapsega võib olla ühtaegu nii õnnistus, kui ka karistus. Positiivse poole pealt mõistab ATH vanem oma last paremini: ta saab aru, mis tegurid on lapse käitumise taga ja tajub väga hästi, et laps ei tee midagi meelega. Samas võib ATH vanemal endalgi esineda probleeme enesekontrolli, hilinemise, tööde planeerimise või muuga, mida ta oma lapsele õpetama peab. Siinkohal võib olla lapsega aus ja moodustada ühisrinde probleemi vastu, mitte võidelda üksteise vastu. Võitegi koos arutleda ja mõtiskleda, milliseid toiminguid mis järjekorras teha, et hommikul õigel ajal uksest välja saada. Kindlasti on kummalgi oma tugevad ja nõrgad küljed ja võib juhtuda, et laps pakub välja mõne nipi, mille peale vanem ise poleks tulnudki. Alahinnata ei maksa ka vabandamise tähtsust – eksimusi tuleb kõigil ette, kuid pärast on mõistlik neid analüüsida ja neist õppust võtta.

 

Rahulik kaootilisus

ATH-ga kaasneb paras annus kaootilisust, segadust ja lärmi ja mõistlik oleks selle diagnoosi puhul mitte oodata, et kodune elukorraldus käib pidevalt nööri mööda. Tuleb ette hilinemisi ja unustamisi, vaidlusi, tülisid ja korratust. See käib asjaga kaasas ja sellega algusest peale leppides on kergem pettumustest üle saada. Paljud asjad on ennetatavad: kui laps kipub asju kaotama ja majanduslikult on võimalik, siis tasub sügisel juba ette varuda mitu joonlauda, teritajat ja malli, et vajadusel saaks kohe sahtlist uue võtta. Kõikidele asjadele tasub sisse kirjutada omaniku nimi ja telefoninumber, et lootus neid kaotamise korral leida, oleks suurem. Nutitelefonis võiks aktiveerida asukoha jälgimise võimaluse. 

Lisaks praktilistele nippidele tuleb meeles pidada elementaarset: hoia oma tass täis. Jälgi, et sul lapsevanemana oleks unevajadus täidetud ja kõht täis, et sul oleks aega ka meelistegevuste jaoks ning ka puhkamiseks. Võimalusel aktiveeri tugivõrgustik: see ei pruugi tähendada vaid lapsehoidmist vanavanemate poolt vaid näiteks seda, et laps saab oma onuga koos trenni minna, andes vanematele veidi aega omavaheliseks olemiseks ja taastumiseks. Täidetud tassiga on probleemidele vastu astumine lihtsam ning tuleb meelde kõigepealt hingata, kümneni lugeda ja seejärel analüüsida, milles probleem tegelikult seisneb ning mis on teie perekonna võimalikud lahendused.

 

ATH lapse vanema viis meelespead (raamatust “Mida teie ATH-ga laps soovib, et te teaksite”):

 

1. Enesekontroll. Õppige esmalt juhtima omaenda tundeid, et saaksite tegutseda tõhusalt ja õpetada oma ATH-ga last sedasama tegema.
2. Kaastunne. Kohtuge oma lapsega punktis, kus ta parasjagu on, mitte seal, kus te eeldate, et ta võiks olla.
3. Kaasa töötamine: tehke oma lapse ja teiste tema elus oluliste täiskasvanutega koostööd, et leida lahendused igapäevastele probleemidele, mitte ärge kehtestage tema jaoks reegleid.
4. Järjekindlus: tehke seda, mida lubate; püüelge stabiilsuse, mitte täiuslikkuse poole.
5. Koos rõõmustamine: märgake seda, mis toimib ja rõõmustage selle üle; öelge ja näidake oma käitumisega välja, et julgustate, kiidate ja kinnitate.